süsiniku hankimise viisid
Millisel kujul hangivad elusorganismid süsinikku?
Raku ülesehituseks on süsinikku vaja orgaanilises vormis, sest kõik raku peamised komponendid (nt. valgud, lipiidid, nukleiinhapped) on orgaanilised süsinikuühendid. Seega tuleb süsinikku kas juba väliskeskkonnast hankida orgaanilises vormis või siis hankida anorgaanilises (mitte-orgaanilises, mineraalses) vormis ja kulutada raku sees täiendavalt energiat selle muutmisele orgaaniliseks aineks (selle käigus toimub süsiniku redutseerimine, mis on energiakulukas).
Neid organisme, kes oma rakumaterjali moodustamiseks kasutavad süsinikuallikana väliskeskkonnast saadud orgaanilist ainet, nimetatakse heterotroofideks.
Neid organisme, kes oma rakumaterjali moodustamiseks kasutavad süsinikuallikana väliskeskkonnast saadud anorgaanilist ainet, nimetatakse autotroofideks.
Millised ühendid loetakse orgaanilisteks, milliseid anorgaanilisteks?
Orgaaniline keemia on süsinikukeemia. Kõik orgaanilised ained sisaldavad süsinikku. Need ühendid, mis süsinikku ei sisalda, ei ole orgaanilised ained. Küll aga sisaldavad paljud orgaanilised ained lisaks süsinikule ka teisi elemente, kõige sagedamini vesinikku ja hapnikku.
Siiski mitte kõik süsinikuühendid pole orgaanilised ühendid.
Laias laastus võib ütelda, et orgaanilised süsinikuühendid sisaldavad vähemalt kahte üksteisega kovalentse keemilise sidemega ühendatud süsinikuaatomit (C-C sidet); enamus orgaanilistest ainetest sisaldavad ka süsiniku ja vesiniku vahelist keemilist sidet (C-H side). Siiski loetakse ajaloolise traditsiooni alusel ka paljud ühesüsinikulised ühendid orgaanilisteks ühenditeks, näiteks metaan CH4 jt.
Teisi ühesüsinikulisi süsinikuühendeid aga loetakse anorgaanilisteks (mitte-orgaanilisteks). Siia alla kuuluvad näiteks süsiniku oksiidid (CO2, CO) ja karbonaadid.
Raku ülesehituseks on süsinikku vaja orgaanilises vormis, sest kõik raku peamised komponendid (nt. valgud, lipiidid, nukleiinhapped) on orgaanilised süsinikuühendid. Seega tuleb süsinikku kas juba väliskeskkonnast hankida orgaanilises vormis või siis hankida anorgaanilises (mitte-orgaanilises, mineraalses) vormis ja kulutada raku sees täiendavalt energiat selle muutmisele orgaaniliseks aineks (selle käigus toimub süsiniku redutseerimine, mis on energiakulukas).
Neid organisme, kes oma rakumaterjali moodustamiseks kasutavad süsinikuallikana väliskeskkonnast saadud orgaanilist ainet, nimetatakse heterotroofideks.
Neid organisme, kes oma rakumaterjali moodustamiseks kasutavad süsinikuallikana väliskeskkonnast saadud anorgaanilist ainet, nimetatakse autotroofideks.
Millised ühendid loetakse orgaanilisteks, milliseid anorgaanilisteks?
Orgaaniline keemia on süsinikukeemia. Kõik orgaanilised ained sisaldavad süsinikku. Need ühendid, mis süsinikku ei sisalda, ei ole orgaanilised ained. Küll aga sisaldavad paljud orgaanilised ained lisaks süsinikule ka teisi elemente, kõige sagedamini vesinikku ja hapnikku.
Siiski mitte kõik süsinikuühendid pole orgaanilised ühendid.
Laias laastus võib ütelda, et orgaanilised süsinikuühendid sisaldavad vähemalt kahte üksteisega kovalentse keemilise sidemega ühendatud süsinikuaatomit (C-C sidet); enamus orgaanilistest ainetest sisaldavad ka süsiniku ja vesiniku vahelist keemilist sidet (C-H side). Siiski loetakse ajaloolise traditsiooni alusel ka paljud ühesüsinikulised ühendid orgaanilisteks ühenditeks, näiteks metaan CH4 jt.
Teisi ühesüsinikulisi süsinikuühendeid aga loetakse anorgaanilisteks (mitte-orgaanilisteks). Siia alla kuuluvad näiteks süsiniku oksiidid (CO2, CO) ja karbonaadid.